Võimalik, et Sa oled minu lugu juba lugenud. Jah, just lugenud, mitte telerist või mõnelt teiselt helendavalt ekraanilt vaadanud. Juba mõnda aega vaatab tuttav pealkiri (ja tuttav pilt) Sulle vastu raamatupoodidest üle Eesti ja minul on selle üle ainult hea meel. "Kartulid ja apelsinid" jõudis raamatukaante vahele mitmel põhjusel ja pakub lugemiselamust ka neile, kel sari vaadatud. Aga siiski, miks ikkagi raamat?
Täna kutsun ma Sind mängima. Üht mõttemängu, mida ma vahel ajaviiteks iseendaga ja mõnikord vajadusel oma klientidega mängin. Kujutle, et Sul on jäänud elada ainult üks päev veel. Kauplemisruumi ei ole. Sulle on tõesti jäänud vaid üks päev. Mida Sa selle päevaga peale hakkad? Mida Sa teed? Milline see päev saab olema?
Rahaga on mul alati huvitav suhe olnud – kunagi pole puudu, aga iial pole ka üle. Asjadega on täpselt samuti, et kõik, mis vaja, on olemas, kuid millegi liigse sisse pole ma kunagi uppuma pidanud. Mulle selline elu sobib, kuigi mu lähedased iga kord minu valikuid ja otsuseid mõista ei suuda.
Ma pole väga tabletiusku inimene, kes esimese häda peale rohukapi kallale sööstab, kuid ma pole ka sedasorti kannataja, kes enda taluvust testib, samal ajal kui leevendus on ravimina käeulatuses. Küsimus on selles, kust läheb piir.
Brita ütleb sageli, et ma olen mõningates asjades tõeline pidur. Nüüd on tema arvamusega liitumas ka Uno ja Evelyn, kuna ma viimase hullu idee peale rõõmust lakke ei hüpanud. Miks ma ei soovi vahel mõne uue mõttega kaasa minna?
Tänapäeval ei pane kedagi kulmu kergitama paar, kus mees on naisest paarkümmend aastat vanem. Veidi erinev on inimeste reaktsioon siis, kui olukord on vastupidine ning näiteks neljakümnendates naine leiab armastuse mehega, kes vanuselt sobiks tema pojaks.
Väikesed lapsed - väikesed mured, suured lapsed - suured mured. See lause kõlab mu kabinetis tavaliselt siis, kui kliendiks on mõni naine või mees, kelle laps hakkab pesast välja lendama. Ainult lennupartner on vanemate arvates valesti valitud!
Olen heas mõttes kade inimeste peale, kes oskavad unistada. Mina selles väga osav pole, aga mulle nii väga meeldib sära selle inimese silmades, kes räägib oma unistustest! Miks ma ise pole unistamise kunsti ära õppinud?
Inimene on sotsiaalne olend ja nii näib täiesti normaalne, et meil kõigil on lisaks pereliikmetele sõpru ja tuttavaid, kellega meid seovad ühised hobid või huvialad. Ometi on just sõbrad ja hobid see teema, mis minu kabinetis sageli probleemina üles kerkib.
Kujutle korraks, et Sinu elu kulgeks ka täiskasvanuna nii, nagu koolilapsel. Ainult selle vahega, et tehtud töö ja nähtud (või nägemata) vaeva eest paned ise endale päeva lõpuks hindeid. Kõigepealt eraldi hinne igale tehtud tööle, täidetud kohustusele või katteta jäänud lubadusele ning seejärel koondhinne terve päeva eest kokku. Niisiis, millise hinde Sa endale tänase päeva eest paneksid?
Oma pereliikmete jaoks on meil mõistmise ja andestamise krediiti reeglina rohkem, kui sõprade, tuttavate või täiesti võõraste inimeste jaoks. Eks see ole loomulik ja igati mõistetav, et omasid hoitakse, sest veri on paksem kui vesi. Kuid on olukordi, kus selle toreda mõttetera võiks heaga ära unustada. Millal ja miks?
Paariteraapia alguses on täiesti tavaline vaatepilt, et räägib ainult naine ja mees vaikib. Sama seis valitseb paljude paaride puhul ka kodus. Mees teeb suu lahti ainult siis, kui temalt otse midagi küsitakse ja seda ka ainult sel juhul, kui naise küsimusele leidub sobiv vastus. Miks see nii on?
Minult on korduvalt küsitud, et kui omavahel enam sädemed ei lenda ning kirg ei mölla, kas siis ongi suhe läbi? Ühest vastust sellele küsimusele pole. Kõik sõltub sellest, mille peale on suhe üles ehitatud. Ehk siis, kas suhte alustalaks on juba kergema tuulega kõikuma löövad kanajalad või püsib see kindlal vundamendil.
Nagu Sa praeguseks hetkeks juba tead, polnud minu “kartulid ja apelsinid” ei geniaalne turundustrikk, bravuurne lahterdamine ega jabur nali. Ammugi mitte tõsimeelne teooria. Kartulid ja apelsinid oli minu kogemus. Minu lugu.
Kes meist poleks kuulnud või mõelnud sellist lausejuppi: “...ja siis hakkan ma iseendale elama!” Olla oma valikutes vaba, tundub mõne inimese jaoks suur unistus, mida saab teostama asuda siis, kui kõik eelnevalt võetud kohustused täidetud. Küll ja veel olen oma kabinetis kuulnud, kuidas kliendid unistavad ajast, mil lapsed on suured ja iseseisvad. Et siis alles hakkab pereema endale elama! Aga mis tegelikult välja kukub?
Öeldakse, et inimene on see, mida ta sööb. Mina olen sellisel juhul üks üüratult suur võisai ohtra singi ja juustuga:-) Veel öeldakse, et sisemine ilu on see, mis loeb (kuigi kaalukeeleks kipub jääma väline) või et ilu on vaataja silmades. Tead, mis? See kõik on üks suur jama.
Surmaga on mul isemoodi suhe. Räägin temast isikuliselt, sest surm on mulle alati tundunud nagu teretuttav. Keegi, kellega teineteisest möödudes viisakalt teretame ja siis kumbki oma teed läheme, teades, et ühel päeval meie teed lõpuks ristuvad. Meie vahel on vastastikune lugupidamine ja hirmu asemel tunnen teatavat austust selle vääramatu jõu ees, mille vastu inimene ei saa. Aga kas peakski?
Kui mõni mu klientidest oma partneri ja nende suhte kohta sedasi ütleb, siis ma tean täpselt, millest jutt. Olen seda ise kogenud. Me võime vaielda, kas see esimesel kohtumisel käinud “klõps” on armumine või armastus, aga kahtlemata on see selline tunne, millega tahad kaasa minna ja millest mingi hinna eest ei soovi enam lahti lasta.
Nii nagu mu vanem õde Laura on minust 7 aastat vanem, nii on mu noorem vend Kevin minust 7 aastat noorem. Ema sõnul soovis ta sellise vanusevahega anda meile kõigile piisavalt aega pesamuna rolli nautida. Tuleb tunnistada, et üks meist naudib seda siiani. Jutt on loomulikult minu vennast Kevinist.
Kui ma oma kalendermärkmiku lahti löön, siis juba esmaspäeva hommikuks on alanud nädal tihedalt erinevaid plaane täis kirjutatud. Tuleb tuttav ette? Kusjuures ärme unustame, et mina olen üksik inimene. Kas neil, kel pere ja lapsed, on lihtsalt suuremad märkmikud? Küllap vist:-)
Kärgpered on alati olnud, on täna ja saavad olema ka tulevikus. Nende tekkimise tagant ei tasu otsida põhjuseid, mis justkui viitaksid ühiskonna langenud moraalile või inimeste võimetusele peresid koos hoida. Etteheiteid on lihtne teha, kuid kõige olulisem on siiski see, et peres kasvavatel lastel oleks turvaline ja õnnelik lapsepõlv.
Kui kellelegi tundub, et olen meeste suhtes ülekohtune olnud, siis see postitus on just teile. Ma ei arva sugugi, et mehed on kõik sead ja naised need vaesed kannatajad. Kaugel sellest! Päris sageli satub minu kabinetti ka neid naisi, kes ise on petja rollis, peavad armukest või kõrvalsuhet, olles samal ajal õnnelikus abielus (mehe arvates).
“Ta tuli tagasi!” hüüab rõõmus hääl mu kabinetis. Jah, enamasti ta tulebki tagasi. Mees, keda on tabanud keskeakriis, ootamatu armumine või lihtsalt meeltesegadus nimega “teine naine”. Kuid ühel hetkel seisab armastatud kaasa taas ukse taga (mõni astub kohe julgelt sisse) ning teatab, et ta on tagasi.
Naine kaotab valvsuse tavaliselt kahel juhul. Kõigepealt siis, kui ta on kõrvuni armunud. Teiseks siis, kui argielu koorem naise enda alla matab. Armunud naise eest on hea asju varjata, sest naine ei taha midagi näha. Koormatud naise eest on lihtne asju varjata, sest naine ei jaksa midagi näha. Aga ühel päeval tõstab ta jälle pea ja näeb...
Jaa, ma tean! Sa mõtled nüüd, et millest see Vivian ometi räägib, endal pole meestki. Ei ole jah. Sellele vaatamata elan ja olen, nagu kõik teisedki naised, kelle elus pole hetkel seda härra Õiget. Tänu oma kümnele abieluaastale ja psühholoogiametile tean paraku ka seda, et isegi kui su kõrval on mees olemas, on seks ühel päeval ikkagi see teema, mis pingeid tekitab. Miks see nii on?
Olen üksi elanud viimased kaks aastat, kuid selle aja jooksul pole ma kordagi tundnud end üksildasena. Hea küll, tunnistan, loomulikult käivad ka minul aeg ajalt külas igatsus, enesehaletsus ja kahetsus, kuid üksildus... tema pole julgenud tulla.
Minu vanemad on abielus olnud 42 aastat. Mina oma kümnega olen nende kõrval algaja. Pealegi veel läbikukkunud algaja... Ema ja isa vaadates olen alati imetlenud ja imestanud, kui lihtsalt ja kergelt see neil sujub ja õnnestub. Abielus olemine.
Minu otsus saada psühholoogiks ei üllatanud kedagi. Ka mind ennast mitte. Mulle on alati meeldinud rohkem kuulata, kui rääkida. Pigem mõista, kui hukka mõista. Püüda aru saada, mitte arvustada. Mis ei tähenda loomulikult, et ma ise õigesti elada oskan. Lihtsalt, inimesed oma käitumise, emotsioonide ja valikutega on mulle alati huvi pakkunud.
