Oota inimesest ikka seda, mida temast iial oodanud ei oleks ehk kuidas abielus ellu jääda

Minu vanemad on abielus olnud 42 aastat. Mina oma kümnega olen nende kõrval algaja. Pealegi veel läbikukkunud algaja... Ema ja isa vaadates olen alati imetlenud ja imestanud, kui lihtsalt ja kergelt see neil sujub ja õnnestub. Abielus olemine.

Ma ei mäleta, et need kaks, Edgar ja Viki, oleksid kunagi tülitsenud. Ka ei usu ma, et nad oleksid laste nägemis- ja kuuldeulatusest eemal vihaseid lahinguid maha pidanud. Kui ema ja isa on koos, hõljub nende ümber alati tohutu rahu, armastuse ja tasakaalukuse aura, mille sees minul, Laural ja Kevinil on olnud turvaline kasvada. Hiljem, täiskasvanuna, olen püüdnud nende “saladuse” jälile saada. Oskus elada nii, nagu Edgar ja Viki seda teevad, näib mulle võlurohuna, mida tahaksin südamest jagada kõigile oma klientidele. Ja kui üle jääb, ka endale…

Mõeldes lugudele, mida oma klientidelt iga päev kuulen, jäävad kõrvu kõlama ikka ja jälle korduvad repliigid: kasvasime lahku, jäime võõraks, oleme nii erinevad, ta ei mõista mind üldse jne. Ometi on kaks inimest kunagi ja kusagil kokku saanud, armunud ja armastanud ning otsustanud koos pere luua. Millal siis kõik kiiva hakkas kiskuma? Miks ja kelle pärast? Kui mees armukese rüppe ja naine psühholoogi juurde (või vastupidi) jõuab, on suhe juba nii hapu, et värsket suppi sellest enam ei keeda. Enamasti. Sageli jäädakse küll kokku edasi, kuid siis juba teistel põhjustel nagu näiteks lapsed, harjumus või ühine pangalaen.

Kunagi küsisin emalt otse, mis on tema ja papsi pikaajalise abielu saladus. Viki naeratas kavalalt ja ütles ainult ühe lause: “Oota inimesest ikka ja alati seda, mida sa temast mitte iial oodanud ei oleks.” Sel hetkel ei saanud ma aru, miks ema enda ja isa tunded nii veidra lause taha peidab, kuid aja jooksul olen hakanud taipama, mida Viki tegelikult silmas pidas. Erinevalt paljudest teistest naistest (ka minust endast) pole ema iial püüdnud isa muuta. Edgar on talle armas olnud koos kõigi oma vigade ja puudustega, millest kõigist meil, lastel, pole täpsemat aimugi. Loomulikult on aja jooksul nurki lihvitud, kuid kumbki pole püüdnud teist enda soovide põhjal ümber kujundada.

Vaatamata sellele, et mu ema on terve elu olnud koduperenaine, pole ta iial olnud isast sõltuv. Ma ei räägi materiaalsest poolest, mille paps on osanud korraldada nii, et keegi ei tunne end muiduleivasööjana, vaid emotsionaalsest sõltuvusest. Viki on alati olnud isiksus. Naine, kes teab, mida ta väärt on, mis teda huvitab ja kes on lakkamatult otsinud võimalusi areneda, õppida, kogeda ja tunnetada. Ta on öelnud, et kuigi mina, Laura ja Kevin oleme olnud tema elus olulised õpetajad, kelle läbi on ta saanud areneda ema rollis, on kõige suurem õpetaja olnud siiski abielu.

Ma ei tea, mida kõike mu vanemad oma suhtes tegelikult üle on elanud või kui raske neil vahel on olnud. Ma ei tea ka seda, kas ja kui palju on üks või teine libastunud... Kuid ma usun, et ema oskus olla eelkõige inimene kui isiksus, naine ja alles seejärel abikaasa ning ema, on olnud tema tarkus ja tugevus. Öeldakse ju ikka, et armasta end ise, siis armastavad sind ka teised.

Kui te nüüd arvate, et neil kahel pole iial olnud erimeelsusi, siis te eksite. On ikka. Viki, minu ema, ütleb isale nendes olukordades alati rahulikult välja oma arvamuse ning lisab siis, talle omane kerge naeratus näol: “Kallis, ma võin küll olla sinuga eri arvamusel, kuid ma olen alati sinu poolt.” Ehk peitubki selles ühe tugeva abielu saladus?