Miks ma vahel selline pidur olen?

Brita ütleb sageli, et ma olen mõningates asjades tõeline pidur. Nüüd on tema arvamusega liitumas ka Uno ja Evelyn, kuna ma viimase hullu idee peale rõõmust lakke ei hüpanud. Miks ma ei soovi vahel mõne uue mõttega kaasa minna?

Enda arvates oskan ma ajaga kaasas käia küll. Olgu see siis nt riietus, auto, mööbel või mis iganes muu tarbeese, mis pidevalt muutub ja uuendamist vajab. Jah, mulle meeldivad uued ja ilusad asjad. Samuti olen ma erinevatel koolitustel käies end pidevalt täiendanud ja võtnud üle nii mõnegi uuema aja meetodi ning mõtteviisi, mis aastaid tagasi poleks heakskiitu leidnud. Seega ma ei leia, et ma igapäevaelus või oma töös eriline pidur oleksin. Minu sõbrad aga arvavad teisiti.

Kõik sai alguse Evelyni ideest, et minu praksis võiks veel laieneda. Seda siis mitte personali palkamise läbi, vaid hoopis töökorralduse osas. Et tuleb avada veebikontor! Ausalt, kellelt iganes ma seda mõtet oleks oodanud, aga mitte elukutseliselt psühholoogilt nagu Evelyn. Jah, ka minul on ju ometi oma koduleht ja ma pean blogi, aga see on hoopis midagi muud kui inimeste nõustamine neti teel. Et viimane pole minu arvates tark tegu, sellest mu kolleeg ja sõbrad esiti aru ei saanud.

Blogis kirjutan ma oma mõtteid ja arutlen erinevatel teemadel. Ma avaldan oma arvamust ja kui keegi sellest endale mingi iva leiab, on tore. Kuid netis nõustamist ja sellega seoses ka vastutuse võtmist pean ma juba eos läbikukkunud ürituseks. Miks?

Tead ju küll seda levinud ütlust, et silmad on hinge peegel. Nii ongi. Selleks, et oma kliendiga kontakti saada, pean ma vaatama talle silma. Jah, ma tean, et seda saab ka läbi arvuti teha, aga see pole see. Ma pean oma kliendiga olema samas ruumis. Meie energiaväljad peavad kohtuma ja silmsideme vahel ei tohi olla arvutiekraani. Ma pean teist inimest tajuma ja seda ei saa teha interneti teel. Vähemalt mina ei saa.

Kirja teel oskame me kõik endast jätta täpselt sellise mulje nagu vaja. Aga kui inimene tahab saada minult nõu ja abi, peab tema hing mu ees olema alasti. See ei pruugi juhtuda esimese korraga, et me jõuame täieliku avatuse ja aususeni, kuid ühel hetkel on meievaheline kontakt siiski saavutatud ning tegelik töö võib alata. Jõuda selleni kirja teel või online’is... ma ei usu.

Sama soovitan ma tegelikult kõigile inimestele, et kui tahad teise inimesega päriselt kontaktis olla, siis saa temaga kokku ja suhtle silmast silma. Kasvõi üksainus pilk annab tegelikult rohkem infot, kui kümned sõnad arvutiekraanil. See on minu kindel veendumus, isegi kui ma seepärast kellegi arvates tõeline pidur olen :-)