Kogu tõde kartulitest ja apelsinidest

Nagu Sa praeguseks hetkeks juba tead, polnud minu “kartulid ja apelsinid” ei geniaalne turundustrikk, bravuurne lahterdamine ega jabur nali. Ammugi mitte tõsimeelne teooria. Kartulid ja apelsinid oli minu kogemus. Minu lugu.

Maailmas valitseb tasakaal. Vähemalt nii mulle tundub, sest pärast iga suuremat tagasilööki on lõpuks saabunud tõusulaine (pärast mida võib loomulikult taas mõõna oodata). Mida valusamalt keegi sul hinge kinni lööb, seda rohkem hapnikku on selles sõõmus, millega kopsud jälle õhku täis tõmbad. Nii juhtubki, et saabub hetk, mil saad oma valusa kogemuse iseenda heaks tööle panna. Isegi kui selleks on vaja pohmas peaga konverentsil kõnet pidada ja end ajalehe esikaanel lolliks teha:-)

Küllap on end vähem või rohkem halli kartulina tundnud iga naine, kes varem või hiljem avastab, et tema kaasa silmad paneb särama hoopis keegi teine. Või kolmas. Kui siis võtad kätte ja vaatad konkurendi hindava pilguga üle, näedki oma madala enesehinnanguga vooderdatud august midagi eriti isuäratavat. Näiteks apelsini. Jah, järgmisel hetkel võtad end muidugi kokku, pühid mullakamarad oma hallilt koorelt ja püüad endale sisendada, kui hinnatud on üks tubli kartul, kuid sisimas tead täpselt, et kes on apelsini maitse juba suhu saanud, seda ainult kartuliga enam ei toida...

Mina olen kartul. Ma tahaksin lubada, et mitte kunagi ei saa minust apelsini (naist, kelle pärast mõni teine naine end kartulina tunneb), aga ma igaks juhuks ei luba. Mitte et mul oleks halbu kavatsusi, aga saatusel on kombeks selliste suurte lubaduste vastu kiusu ajada ning sind just nimelt nendesse olukordadesse sättida, kuhu lubasid iial mitte sattuda. Nii et ma ei luba midagi. Lihtsalt annan endast alati parima!

Homme on jälle päev.