Kas suhtes peab olema särtsu?

Minult on korduvalt küsitud, et kui omavahel enam sädemed ei lenda ning kirg ei mölla, kas siis ongi suhe läbi? Ühest vastust sellele küsimusele pole. Kõik sõltub sellest, mille peale on suhe üles ehitatud. Ehk siis, kas suhte alustalaks on juba kergema tuulega kõikuma löövad kanajalad või püsib see kindlal vundamendil.

On inimesi, kes hindavad oma suhte kvaliteeti ja elujõudu ainult selle järgi, kas ja kui palju on omavahel kirge ja keemiat. Kui ühel hommikul tundub, et liblikad enam kõhus lendu tõusta ei viitsi ning silmis on kireleegi asemel kustunud söed, siis tehakse enda jaoks järeldus, et kõik on läbi. Sellised inimesed enamasti ei otsi viga endast ja kulgevad mängleva kergusega järgmist suhet otsima. Eriti tõsiste juhtumite puhul on tegu lausa sõltlastega, kes vajavadki pidevalt seda tugevat armumise tunnet. Muidugi ei seleta nad seda endale seratoniini ega dopamiiniga, mis kehas möllavad, vaid ikka selle ühe ja õige leidmisega. Kuni tunne lahtub ja tuleb järgmine...

Kui aus olla, siis sellised inimesed minu vastuvõtule väga sagedasti ei satu. Nende jaoks on kõik justkui selge. Pole kirge – pole suhet. Paraku näib mulle, et päris armastuseni, selle sügavamas mõttes, paljud neist ei jõuagi. Üks selline näide on mul enda lähedalt kohe võtta. Brita. Mu parim sõbranna on selgelt sedalaadi naine, kes ilma tulise suhtesärtsuta ühtki meest enda kõrval pidada ei suuda. Mis on tulemus? Brita on endiselt üksik. Kuid seda ei saa talle ette heita, sest Brita on igati rahul :-)

Minuga on teistmoodi. Jah, ka mulle meeldib see armumise tunne, särts ja särin, kuid palju enam huvitab mind see, mis tuleb pärast. Või vähemalt võiks tulla... Ehitada kellegagi koos üles ühist elu, käia sama rada, luua kodu, kasvatada lapsi, lihvida nurki ning õppida iga päevaga paremini tundma nii teist kui iseennast. See on see, milles ma näen ühe õnneliku suhte vundamenti. Koos kasvamises. Ma ei usu, et paarid, kel on õnnestunud sedasi koos läbi elu teel olla, teevad probleemi sellest, kui kehakeemia ei toimi enam päris nii, nagu suhte alguses. Või ma eksin?

Ühest minu ja Brita kergest vaidlusest sündis test nimega Särtsumeeter, mis aitab kindlaks teha, kas suhtes on veel piisavalt särtsu või mitte. Olgu tulemus milline tahes, mina usun ikka, et hea suhe püsib kindlamal vundamendil, kui seda on särtsuvad kireleegid. Siiski on selle testi tulemuseks omamoodi tõehetk, mille üle võiks mõelda. Ehk annab midagi paremaks muuta? Millal viimati kahekesi koos aega sai veedetud? Miks mitte oma kallimat üllatada? Alustada võib kasvõi hea sõnaga, see ei maksa ju midagi :-)