Millal oled oma valikutes vaba?

Kes meist poleks kuulnud või mõelnud sellist lausejuppi: “...ja siis hakkan ma iseendale elama!” Olla oma valikutes vaba, tundub mõne inimese jaoks suur unistus, mida saab teostama asuda siis, kui kõik eelnevalt võetud kohustused täidetud. Küll ja veel olen oma kabinetis kuulnud, kuidas kliendid unistavad ajast, mil lapsed on suured ja iseseisvad. Et siis alles hakkab pereema endale elama! Aga mis tegelikult välja kukub? Ema roll asendub vanaema rolliga, abikaasa roll nõuab oma ja lõpuks annab ka tervis märku, et soovib suuremat tähelepanu... Kuhu jääb vabadus?

Valikute küsimus

Siinkohal meenub mulle mu isapoolne vanaema, kes oma 82-e eluaasta jooksul sai tunda sellist elu, mida enamik meist ei kadestaks. Memm (nii me teda kutsusime) oli terava mõistuse ja suure südamega, läbi ja lõhki daam, isegi siis, kui nälg oli majas või surm temast noores eas lese tegi. See sirge seljaga pikka kasvu naine kandis alati kõrgeid kontsi, suitsetas ühe sigareti teise järel (jah, meie Memm oli ahelsuitsetaja) ja ei jätnud kellelegi ütlemata seda, mida teine tema arvates vääris. Isa on öelnud, et ema uhke hoiak ja näiline isekus oli tegelikult kilp, millega ta end ja lapsi kaitses. Kui vaja, läks ta nagu tank läbi müüri ning nutmas ei olnud keegi teda kunagi näinud.

Oma 77ndal sünnipäeval teatas Memm, et on otsustanud kolida. Kuigi kogu pere oli vastu, pakkis Memm ikkagi oma asjad ja lahkus. Pansionaati. Aasta hiljem kolis ta sealsamas pansionaadis ühte tuppa vanahärra Gustaviga, kellega koos nad veetsid 3 õnnelikku aastat. Mõni aeg pärast Gustavi surma avastati Memmel kopsuvähk... Ta suhtus sellesse rahulikult (süüdates loomulikult järjekordse sigareti) ja teatas, et ju see siis on märk, et tema aeg hakkab läbi saama. Ravist ta loobus ning viis kuud hiljem lahkus. Igaveseks.

Mul on hea meel, et enne tema surma jõudsime pidada pikki ja huvitavaid vestlusi. Memm ei teinud saladustki sellest, et pidas mind oma lastelastest kõige enam enda sarnaseks. “Meie sinuga, Viivi-Ann (selline kirjapilt mu nimest oli Memme arvates palju ilusam kui originaal), oleme samast puust,” ütles ta tihti. Kuigi mina tundsin end Memmega võrreldes nii abitu ja saamatuna, oli Memm kindel, et sisu on meil sama.

Hingelt vabad, südamete kaudu seotud

Kord küsisin temalt, kas otsus pansionaati kolida tuli soovist lõpuks iseendale elama hakata. Memm muigas. “Vaata, Viivi-Ann, inimene on siia ilma tulnudki selleks, et teistele midagi anda ja õpetada, sest ainult nii saab ta ka ise midagi vastu. Inimene, kes ei arvesta teistega enda ümber, elab oma elu tühja. Pere, lapsed, töö või mis iganes muud kohustused on samal ajal ka inimese tee oma parema mina poole. See, kes unistab vabadusest, püüab sisse murda uksest, mis pole kunagi lukus olnudki. Me kõik oleme hingelt vabad, kuid südamete kaudu seotud.”

Tõepoolest, me kõik oleme oma valikud siiski ise teinud. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta kanda jaksab, ütleb vanasõna. Kellelegi ei anta rohkem, kui ta ise kanda võtab, ütles minu Memm. “Inimene on oma valikutes alati vaba, Viivi-Ann...” ütles ta ka oma viimast sigaretti süüdates. Lõpuni tõmmata ta seda ei jaksanud ning pooliku sigareti kustutasid tuhatoosi juba minu sõrmed. Ka selline lõpp oli tema valik.

Küllap elan ka mina täna paljude arvates vaid iseendale. Olen üksik, oma valikutes vaba... Mis minul viga targutada:-) Kuid meenutades oma Memme sõnu, püüan siiski elada nii, et minu süda oleks võimalikult paljude inimestega seotud. Siin aitab mind minu töö ja ma olen siiralt tänulik neile, kes on mind usaldanud. Rääkimata perest ja sõpradest ning Sinust, hea lugeja. Teilt kõigilt midagi õppida ongi minu vabadus!