Kui ainult üks päev on veel jäänud...

23. November 2014

Täna kutsun ma Sind mängima. Üht mõttemängu, mida ma vahel ajaviiteks iseendaga ja mõnikord vajadusel oma klientidega mängin. Kujutle, et Sul on jäänud elada ainult üks päev veel. Kauplemisruumi ei ole. Sulle on tõesti jäänud vaid üks päev. Mida Sa selle päevaga peale hakkad? Mida Sa teed? Milline see päev saab olema?

Laias laastus jagunevad inimesed selles mängus kaheks. Ühed on need, kes veedaksid oma viimase elupäeva enda jaoks oluliste inimestega. On need pereliikmed, sõbrad või muul moel lähedased inimesed, igatahes on mängija soov oma kallitega koos olla ning omal moel hüvasti jätta. Teised on need, kes tormavad seni täitmata unistusi teoks tegema. Veel ju jõuab! Kasvõi pea ees tulle tormata, peaasi, et sellel viimasel päeval möllaks adrenaliin veres ja tunne oleks nii elus kui võimalik.

Kui mõttemängust haaratud ja läbi raputatud klient lõpuks toibub, küsib ta tavaliselt ka minu käest sama küsimuse. Mida ma teeksin, kui jäänud oleks ainult üks päev? Ma ei pea kaua mõtlema, sest olen seda mängu oma peas mänginud kümneid kordi ja mitte ainult. Ma püüan sedasi elada iga päev, sest see võibki olla viimane...

Minu arvates on inimese elul kaks olulist eesmärki. Esimene – läbi elu areneda, õppida, kogeda ja saada paremaks inimeseks. Teine – jätta maailm endast maha parema paigana. Just see viimane eesmärk saab minu arvates liialt vähe tähelepanu. Prantsuse kuninga Louis XV sõnad, “pärast meid tulgu või veeuputus!”, kõlavad veel tänapäevalgi vastu inimeste tegudest ja valikutest. See näib nii inimlik, kuid mis mõte sel maisel teekonnal on, kui pärast Sind pole maailm natukenegi parem paik?

Nii ma vastangi, et selle viimase päevaga püüaksin jätta endast maha hulga väikeseid heategusid, mis mõjutavad inimesi. Isegi üks hea sõna võib palju muuta, rääkimata sellest, kui sul õnnestub kedagi innustada, tunnustada, lohutada, mõista, toetada jne. Maailm muutub ainult läbi inimeste, kes siin elavad. Seega ka läbi minu ja Sinu. Seda mõtet püüan ma kogu aeg endas kanda ning ma võin ausalt öelda, et sedasi elades ei tundu see kõige viimane päev sugugi hirmutav.

Oletame, et see päev on täna. Ma loodan, et oma loo viimase episoodiga annan Sulle juurde usku inimestesse ja iseendasse, julgust astuda järgmine samm, tarkust mitte kahetseda oma vigu ning oskust tunda rõõmu tänasest päevast. Nii on maailm homme jälle veidi parem paik. 

Vivian

Kommentaarid