Võidab see, kel on surres rohkem asju?

Rahaga on mul alati huvitav suhe olnud – kunagi pole puudu, aga iial pole ka üle. Asjadega on täpselt samuti, et kõik, mis vaja, on olemas, kuid millegi liigse sisse pole ma kunagi uppuma pidanud. Mulle selline elu sobib, kuigi mu lähedased iga kord minu valikuid ja otsuseid mõista ei suuda.

Kui me lapsed olime, siis joonistus minu, Laura ja Kevini erinevus kõige selgemalt välja just rahaga seoses. Laura oli jube kooner, kes oma taskuraha iial kellegagi ei jaganud, laenu ei andnud ning välja ei teinud. Sellest hoolimata oli tal raha kogu aeg otsas ja keegi meist ei saanud päris täpselt aru, mille peale ta seda kulutas. Kevinil oli ka alati raha otsas, aga erinevalt Laurast oli tema puhul ilmselge, kuhu papsi antud raha kadus. Laenu tuli Kevin alati minu käest küsima ja seda kahel põhjusel. Esiteks oli mul alati natuke vaba raha (mul lihtsalt pole kirge seda kulutada, samas ka mitte koguda) ning teiseks unustan ma alati ära, kellele ja kui palju ma laenanud olen.

Hiljem, iseseisvat elu alustades, panin ma tähele, et rahale ei meeldi liigne tähelepanu. Vähemalt minule tundus küll, et raha oli alati otsas neil, kes hommikust õhtuni seda lugeda armastasid ja taskud püsisid täis nendel, kes võtsid raha kui vahendit, mitte kui eesmärki. Seda olen ma ka hiljem märganud, et kui raha peale mitte mõelda, taipab ta su ellu ilmuda just siis, kui sul tema järgi vajadus tekib. See ei tähenda, et mul poleks oma eelarvet ega ülevaadet, palju ma teenin ning kulutan, kuid mulle meeldib mõelda, et raha on üks iseloomuga vahend siin elus. Ta tahab olla vaba ja kaob kohe, kui sa hakkad teda oma liigse tähelepanuga koormama. Kõlab nagu suhe, kas pole :-)

Muidugi võib mõelda, et mis viga minul on sel teemal targutada. Vanemad olid jõukad, isa kinkis maja, töö toob hästi sisse jne. Ometi on täna seis selline, et mu korteris elab mu vend, mu majas elab mu õde ja mina... Ei, need asjad pole sedasi sellepärast, et ma tahaksin end hirmus suuremeelsena näidata, vaid just nimelt vajaduste tõttu. Kõik siin elus muutub ja kui mulle ühel hetkel tundub, et sedasi on parem, siis nii ongi. Ma isegi ei kahtle, et kui mul ühel hetkel tekib vajadus olla tagasi Lasnamäel või elada taas oma majas, siis nii need asjad ka lahenevad. Iseenesest.

Ma olen päri nendega, kes ütlevad, et nii vaesus kui rikkus on mõtteviis, meelelaad. Elu ei ole mäng, kus võidab see, kel on surres kõige rohkem asju. Suhtes rahaga näen ma paralleele inimsuhetega. Isegi kui tahaks teist inimest täielikult omada, töötab suhe paremini siis, kui annad teisele ruumi hingata ja vabaduse tulla, olla ja minna. Rahaga on minu arvates täpselt samuti. Lase ta vabaks ja võid kindel olla, et kõik, mida rahuliku südamega välja annad, tuleb ringiga sinu juurde tagasi.