Millise hinde Sa endale paneksid?

Kujutle korraks, et Sinu elu kulgeks ka täiskasvanuna nii, nagu koolilapsel. Ainult selle vahega, et tehtud töö ja nähtud (või nägemata) vaeva eest paned ise endale päeva lõpuks hindeid. Kõigepealt eraldi hinne igale tehtud tööle, täidetud kohustusele või katteta jäänud lubadusele ning seejärel koondhinne terve päeva eest kokku. Niisiis, millise hinde Sa endale tänase päeva eest paneksid?

Ah et tundub tobe mõte? Aga ometi elasime lapsena ja elavad tänased lapsed just sellise süsteemi järgi. Kui küsida koolilapselt, kuidas tal täna läks, ootame vastuseks infot tema hinnete kohta. Täiskasvanud inimese madala enesehinnangu taga on sageli just seesama halastamatu 5-e palli süsteem, mis pani juba algklassides sildid külge, kes on tubli tulevikulootus ja kes andetu luuser. Tuleb tuttav ette? Ainult et sama hästi peaksime teadma, et mitmed viielised oivikud ei jõudnud elus pooltki nii kaugele, kui varakult maha kantud kahe- ja kolmemehed. Jah, tugevad jäävad ellu, aga miks peab nende hinge lööma enne nii palju haavu ja kui palju talente on sedasi eos nullitud...

Mina olin koolis kahvatu keskmine. Laura oli tubli viieline, tema pilt rippus igal aastal autahvlil ning küllap langes õe aupaistet veidi ka minu peale. Selleks ajaks, kui Kevin kooli jõudis, olin õppinud haridussüsteemis ellu jääma ning küllap halastas nii mõnigi pedagoog mu väikevennale just tänu kahele vanemale õele :-) Paraku sai mu vend tänu oma hinnetele üsna kiirelt aru, et suuremate silmis on ta lootusetu juhtum. Täpselt nii nagu Laura võttis parima staatusest kaasa kõiketeadja tohutu enesekindluse. Haiget on tänu kooliaegsele sildistamisele saanud mõlemad.

Mulle tundub, et tegelikult hinnatakse koolis sageli mitte teadmisi, vaid hoopis sooritust. Arvestamata lapse isiksusest tulenevat eripära. Täiskasvanutega on täpselt sama asi, me kõik oleme erinevad! Mõni on hea kõnemees, samal ajal kui teine hakkab rahva ees kokutama. Üks on hea läbirääkija, teine ei oska end üldse kehtestada. Mõnel on empaatiavõimet, teine ei tea isegi selle sõna tähendust. On siis üks teisest sellepärast halvem? Loomulikult mitte! Inimesed ongi erinevad, aga miskipärast andestame ja aktsepteerime seda ainult täiskasvanute puhul.

Miks ma sellest täna kirjutan? Ka minu hinges on mõned armistunud haavad, mis hakkavad teatud olukorras valusalt kipitama. Näiteks kooli kokkutulekul pole ma kunagi käinud, sest mul on tunne, et ka seal pandaks mulle hindeid, erinevates ja vanu koolikaaslasi huvitavates kategooriates. Oma töö eest saaksin ehk 5-e kätte, aga lahutuse eest on kindlalt 2 soolas :-) Hea küll, minul täiskasvanuna on üsna ükskõik, kuidas keegi mind hindab, aga lastele tunnen vahel küll südamest kaasa. Pane end nende olukorda ja hinda päeva jooksul oma töid ja tegemisi. Tunned üsna ruttu, kuidas hinded hakkavad mõjutama Sinu enesehinnangut. On seda vaja?