Kadunud põlvkond

Nii nagu mu vanem õde Laura on minust 7 aastat vanem, nii on mu noorem vend Kevin minust 7 aastat noorem. Ema sõnul soovis ta sellise vanusevahega anda meile kõigile piisavalt aega pesamuna rolli nautida. Tuleb tunnistada, et üks meist naudib seda siiani. Jutt on loomulikult minu vennast Kevinist.

Olgu kohe öeldud, et ma armastan oma venda väga. Nagu ka õde. Mitte et see oleks alati lihtne. Oma ema ja isa kiituseks võin öelda, et nad on alati rõhutanud seda, kui oluline on perekond ja kuidas õed-vennad peavad kokku hoidma. Aga olgem ausad, kui ikka ühte perekonda satuvad lasteks kolm nii erinevat inimest, siis on see päris suur väljakutse. Laurat mõistan ma tegelikult väga hästi, kuigi pealtnäha me nääkleme palju. Ta on alati olnud kohutav pabistaja, kes samal ajal tahab juhtida ja otsustada. Emaks sai ta tegelikult keskmisest hiljem (mis ei takista tal minu kallal näägutada) ja nüüd on tal oma perega seoses lihtsalt meeletult palju hirme, mida ta ohjata ei oska.

Keviniga on lood teisiti. Tema lapsepõlv, täpsemalt teismelise aeg, jäi buumiaega, mil ootamatult rikkaks saanud tegelased (jah, ma ei saa kõiki panna ühise nimetaja “ärimehed” alla) mõtlesid, et meri on põlvini ja nüüd on vaja vaid elu lõpuni purjeid mastis hoida. Meie isal läks samuti hästi. Läheb siiani. Kuid tema kuulus nende meeste hulka, kes püüdis näha kaugemale kui homne päev ega võtnud liiga suuri riske. Puberteedist Kevini arvates aga oligi raha selleks maailma loodud, et tema koos oma sõpradega saaks seda laiaks lüüa. Me elasime hästi, kuid mu venna sõbrad elasid veel paremini ja sageli tuli papsil selgitada, miks 14-aastane ei tohi omapäi sõita autoga ega hommikuni pidutseda. Arvate, et sellest oli kasu? Loomulikult mitte.

Tulemus? Kevini parimal sõbral Joonasel jäi gümnaasium lõpetamata, kuid õnneks taipas ta mõni aasta hiljem kutsekooli minna ja töötab täna juba ehitajana. Teine sõber, Kuno, istub hetkel kinni, kuna püüdis end teostada narkodiilerina. Villem tegi ühele kenale tüdrukule lapse ja elab nüüd ämma-äia majas, loomulikult nende kulul. Siim püüab ärimees olla, kuid siiani on tema äriks olnud kõigile võlgu jäämine. Ja siis on meie Kevin, kellel justkui on sellest seltskonnast veel kõige paremini läinud. Ta elab ikka veel vanematekodus, peab suuri plaane ega tule selle pealegi, et midagi on valesti. Õpipoisist meistriks? Selle koha peal naerab Kevin suure häälega, sest latt on kõrgel ning altpoolt alustada on tema arvates luuseri valik. Et luuser on tegelikult tema ise, selle peale Kevin loomulikult ei tule.

Ma ei küsi, kes on süüdi. Nii on läinud ja mitte ainult minu vennaga, vaid väga suure osaga tema põlvkonnast, kes said õrnas eas nautida hüvesid, mille jaoks nad polnud veel piisavalt küpsed. Ma küsin hoopis, mis saab edasi? Millal nad mõistavad, et kusagile jõudmiseks on vaja teha tööd, alustada algusest ja õppida nii enda kui teiste vigadest. Küllap on paljud neist ühel hetkel lihtsalt fakti ees, et ellujäämiseks tuleb teha tööd, isegi kui see töö ei luba priiskavat ja luksuslikku elustiili. Kes selle tõsiasjaga leppida ei suuda, jäävadki elama lähedaste armust, olles ühiskonna jaoks kadunud põlvkond...