Armastus esimesest silmapilgust - tõde või müüt?

3. Veebruar 2014

On ju vahel nii, et kui keegi on banaanikoore maha visanud, siis omas hajameelsuses oskad Sa täpselt selle peale astuda. Või kui pikal sirgel maanteel on üksainus auk, siis just sealt Sa läbi sõidad. Kodus aga avastad, et värske piima letist oled ikkagi saanud eilse kuupäevaga paki. Vahel lihtsalt juhtub nii, tahtmatult ja kogemata, nagu oleks selline aps just selleks hetkeks ette määratud. Su ellu sisse kirjutatud. Armastusega esimesest silmapilgust on samamoodi.

Kui mõni mu klientidest oma partneri ja nende suhte kohta sedasi ütleb, siis ma tean täpselt, millest jutt. Olen seda ise kogenud. Me võime vaielda, kas see esimesel kohtumisel käinud “klõps” on armumine või armastus, aga kahtlemata on see selline tunne, millega tahad kaasa minna ja millest mingi hinna eest ei soovi enam lahti lasta. Jättes sõna “armastus” millegi suurema jaoks, nimetaksin mina seda esimest hetke lihtsalt äratundmiseks. Jah, see jõnks, mis südamest läbi käib, võib hinge kinni tõmmata, aga oma olemuselt on see hetk siiski eelkõige äratundmine. Selge teadmine, et see on SEE inimene. Keegi, keda ma olen oodanud, ise seda teadmata.

Nagu ikka, ei ole ka sellel “esimese pilgu armastusel” taskus garantiikirja, mis lubaks elukestvat õnne, kuid mina usun, et taolised võimsa algusega suhted on tõepoolest kusagilt kõrgemalt poolt ette määratud. Meie elumustrisse sisse kootud. Andku taevas seda kogemust meile kõigile, vähemalt korra elus! See võib olla hullumeelne, valus, pöörane, kaunis, uskumatu, võrratu ja mida kõike veel, aga see on imeline kogemus! Alahindamata üldsegi vaikselt ja rahulikult kujunenud suhteid, eelistan ise siiski seda leeki, mis paneb su hoiatamata põlema ja sa oledki valmis selle teise kõrval tuhaks saama. Päris lolliks ei tasu küll minna, aga ikkagi... :-)

Just seesama “armastus esimesest silmapilgust” aitas mul esimest korda sõnadesse panna armastuse kui tunde olemuse. Mis on armastus? Minu jaoks on see meeletu tugevuse ja absoluutse nõrkuse sümbioos. Tunne, mis annab sulle pöörase jõu ja huulumeelse julguse teha teise nimel mida iganes, samas aga muudab su selle sama inimese ees abitult nõrgaks, nii et su ainus soov on olla tema oma, kuuluda talle. Kui teine pool sama tunneb, võib tõesti uskuda, et see armastus kestab igavesti.

Tulles tagasi pealkirjas esitatud küsimuse juurde, siis jah, mina olen valmis seda esimesest silmapilgust lõkkele löönud tunnet armastuseks nimetama küll. Vähemalt ei hakka ma vastu vaidlema, kui keegi teine seda väljendit kasutab:-) Samas, jäädes psühholoogile kohaselt vaoshoituks, ütlen ma pigem, et kui selline asi juhtub, siis küsi endalt, miks see juhtus just nüüd ja just Sinuga. Oled Sa selleks valmis? Oled Sa seda oodanud? Tahad Sa selle tundega kaasa minna? Ah, ma ju tean, et tegelikult ei küsi Sa sel hetkel endalt enam midagi, sest oled juba kadunud hing. Aga tead, mis? Kaotada end armastusele on suurim võit siin elus!

Kommentaarid